IT ja eetika

 Lugesin sel nädalal eetikateemast tulenevalt Association for Computing Machinery IT eetikakoodeksit (https://www.acm.org/code-of-ethics).

See ei sisaldanud minu jaoks midagi uut või senikuulmatut. Reeglistik oli selge ja konkreetne. Tore oli see, et loetelude puhul rõhutati eraldi, et need pole lõplikud - erinevaid aspekte on veel palju.

Ma ei pea end piisavalt kompetentseks, et kommenteerida, kui palju sarnast reeglistikku ikkagi järgitakse. Mõned punktid panid mind kahtlema, kas mina isegi mõnes olukorras kuulelikuna püsiksin. Välja toodi näiteks kohustus privaatsust austada. See on vajalik, ma ei vaidle sellele vastu, kuid samas on inimene sisimas siiski uudishimulik. 

Mis puutub aga koodeksi väärtusesse ja millest siinkohal rääkida tahaksin: hiljuti sattus mulle ühelt tolmuselt raamaturiiulilt kätte käesoleva sajandi algusest pärinev raamat viisakast käitumisest seltskonnas. Ehkki teadvustan endale, et olengi maalt "ja hobusega", siis pani raamat mind kohati lausa ahhetama. Niivõrd ebavajalikuna tundusid mitme lehekülje pikkused reeglid kahe võõra omavahel tutvustamise järjekorrast. Mulle tundus absurd, et nii suure osa ühiskonna arvates, nagu autor seda väitis, võib lapseootel naise seljas mõjuda aktsepteeritavalt vaid kitsa tagasihoidliku värvigammaga rõivad. Siinkohal loodan, et senini koostatud IT eetikakoodeksid ei mõju aastate pärast minevikus tuhnijatele sama šokeerivalt - milleks olla nii üleolevalt viisakas ja mõttetult täpne? Õnneks olen optimistlik ja usun, et kui igaüks internetis eetilist käitumist järgib, siis jäävad praegused viisakus- ja eetikareeglid püsima.